Kolm aastat tagasi tegin minialbumi töökaaslasele, kes lahkus töölt. Nüüd oli ees järgmine lahkumine. Hea kolleeg Tiiu jäi pensionile. See albumitegu tuli nii äkki. Mitte et ma poleks teadnud, aga ta töötas veel pensionieas meiega vist seitse aastat veel, igal aastal lubas NÜÜD koju jääda... :) Aga meil on ju nii tore kollektiiv, kahju on ära minna.
Seetõttu hakkas mul kiire. Mõte albumist mõlkus mul pikka aega meeles, aga nagu ma olen - viimase minuti inimene - tegudeni ei jõudnud. Ja siis - viimasel minutil - võtan ma ennast kokku ja teen asja ära. Selge oli, et albumit ma ise teha ei jõua. Mul oli mitu varianti minialbumeid, mis olid Ameerikast toodud, aga need osutusid liiga väikseks. Üks natuke suurem oli kunagi krooniajal Novaluksist ostetud, sinna mahutasingi oma pildid ära.














































